Enesearmastus on teema, millega tegelevad kõik inimesed läbi elu. Mõnel perioodil vähem, teisel rohkem.
Kui väike laps sünnib, on ta loomulikus ühenduses iseendaga.
Ta on tingimusteta armastuses iseenda ja kogu maailma suunas. See on loomulik ja iseenesestmõistetav seisund, milles peaksid elama kõik inimesed läbi elu.
Enese mittearmastamist õpib laps ümbritseva maailma pealt. Tänapäeva ühiskonna programmid ei toeta enesearmastuse saavutamist, tervendamist ega selle hoidmist. Meisse sisendatakse, et ei ole okei oma vajadusi väljendada, ennast valida, eristuda, sest siis oled teiste silmis egoist ega arvesta teistega.
Ühiskond kujundab inimest tugevalt selleks, kes on süsteemile kasulik. Inimene unustab oma isikliku heaolu ja õpib ennast mitte armastama. Nii irooniline kui see ka pole, siis seda kõike selleks, et olla vastuvõetud ja heakskiidetud, sest vastasel juhul teda tõrjutakse välja, tehakse valeks, surutakse maha selle pärast, kes ta tegelikult on või tahab olla. Sellest aga tekivad hirmud, ebakindlused, tekib mingisugune kontseptsioon/illusioon iseendast, mis pole tegelikult päris tõeline.
Täpsemalt – mis on need hetked, kus kaob enesearmastus tegelikult?
Enesearmastus kaob, kui me pidevalt murrame iseendale antud lubadusi.
Väikesed lubadused nt: homme ma lähen trenni, uuest aastast hakkan tervislikult toituma jne. Need lubadused ei ole mitte ainult teadlikud, vaid ka alateadlikud ehk teadvustamata lubadused. Kui ma kogu aeg murran endale antud lubadusi, siis mu eneseusk ja enesehinnang saavad purustatud. Kui sinna juurde lisada teiste inimeste ootused, nõudmised ning ühiskonna standardid ja kriteeriumid, siis on suhteliselt tõenäoline, et inimene ei pea sellisele võidujooksule pikalt vastu, kuna selline elamise viis pole algusest peale mitte kellelegi tervislik ja õige. See juhatab inimest algusest peale vastuollu iseendaga – iseennast reetma.
Ennast pidevalt reetes, tunnevad alateadvus ja keha: ,,Ma ei saagi endale loota. Ma ei saagi ennast usaldada, ma ei saa endasse uskuda, endale kindel olla. Ma ei saa millegagi hakkama. Ma ebaõnnestun pidevalt kõiges.” Tekib konflikt iseendaga. Sealt edasi on juba väga kerge sattuda enesekriitika ohvriks, mis õõnestab elujõudu ning inimene muutub iseenda suurimaks takistuseks.
Toon enesereetmise kohta mõned näited. Öeldes jah, kuigi tahaksin öelda ei, toimub enda reetmine. Või näiteks tehes midagi, mida ma tegelikult üldse ei taha teha ehk et ei väljenda oma vajadusi või sisemist tõde ehedalt ja ausalt, ma reedan end.
Sealt tekivadki uskumused, et ”ma pole piisav, oluline, väärt”, sest nii on turvaline. Teisiti uskudes kogeks inimene tõrjutuks olemisest tingitud suurt valu.
5 praktilist harjutust, kuidas enesearmastust taastada või tugevdada
1. harjutus – mida tähendab sinu jaoks enesearmastus?
Defineeri kirjalikult enda jaoks lahti, mida tähendab SINU jaoks enesearmastus. Mitte miski muu ei loe, kui sinu suhe iseendaga, sest väline maailm peegeldab meile alati seda, kuidas ma kohtlen iseennast. Läbi suhte iseendaga loodki oma välist maailma ja elukogemust. Kui defineerid ära enda jaoks enesearmastuse, lood aju jaoks uued seosed. Sinu aju ei tea praegu, mida see sõna üldse tähendab, kuidas ta saaks siis selle järgi hakata käituma?
Suunavad küsimused:
Kuidas käitub ennast armastavalt see naine või mees kelleks ma tahan kasvada?
Millised on need kohad minu elus või need olukorrad, kus ma ei käitu ennast armastavalt?
Kuidas ma saan hakata nendes olukordades enesearmastust endasse treenima? Mida ma peaksin muutma või teisiti tegema? Nt suhtumist muutma, väljendama ennast selgelt jne.
2. harjutus – millal ma lähen iseendaga konflikti? Mis on need hetked minu igapäeva elus, kus ma reedan ennast?
Jälgi 7 päeva teadlikult kõiki momente, kus sa lähed iseendaga konflikti. Märgi üles detailselt, millal sa ei seadnud oma piire, ei kehtestanud iseennast, ei väljendanud ennast ausalt jne.
See harjutus on väga tähtis, et luua ajus seos ja teadvustada ära elus need kohad, kus sa ei käitu ennast armastavalt. Millised on need momendid elus, kus sa reedan iseennast? Mõtle, miks sa oled ära kaotanud enesearmastuse läbi elu (märgi üles kõik sündmused, põhjused ja endale antud lubadused, mis ei täitunud).
3. harjutus – millised on minu vajadused elus?
Kuna me oleme harjunud seadma teiste vajadusi esikohale, siis on esialgu väga raske üldse teadvustada oma vajadusi. Harjuta oma vajadusi teadvustama kõigepealt iseendale. Seejärel saad neid väljendada tasakaalukalt ka teistele.
Märgi üles vajadused valdkonnapõhiselt (suhted, tervis, eneseareng, karjäär jne.) Võid seda teha ka igapäeva situatsioonide käigus. Keerulise olukorra tekkides küsi endalt ja vasta kirjalikult: Mida ma selles olukorras enim vajan?
4. harjutus – Milliseks naiseks/meheks või isiksuseks ma tahan kasvada?
Kui tahame endas muutusi luua, peame teadma, millega me asendame kahjulikud mustrid ja programmid. Me hakkame oma ajule ja kehale õpetama uusi elamise viise ja selleks, et seda teha, peame looma selge visioon sellest, milliseks me soovime kasvada. See annab motivatsiooni ja loob uued seosed ajule, mille suunas hakata tegutsema. Psüühhika armastab selgust.
See harjutus on hea ankur keerukates olukordades. Küsi endalt: Kuidas käituks praegu see naine/mees, kelleks ma tahan kasvada?
Selle küsimusega annad endale uue psühholoogilise sisendi ja õpetad end väljakutsetes teisiti toimima.
Tõelisi muutuseid ja läbimurdeid saame luua vaid väljakutseterohke olukorra keskel.
5. harjutus – enesekehtestamine ja oma piiride väljendamine
Selle jaoks pane kirja kõik need hetked, kus sa tunned, et sinu piir tuli ette ja sa tahaksid ennast kehtestada. Enesekehtestamine ei pea tulema läbi ülbe või üleüleoleva käitumise, vaid ennast saab väljendada ka armastavalt, rahulikult ja mõistvalt. Alusta kõigepealt iseendale oma piiride väljendamisest ja seejärel hakkab keha iseenesest tasapisi piire väljendama ka teistele.