Tänapäeva kiirelt muutuv maailm omab tugevat mõju inimese psüühikale. Samamoodi nagu muutub ja areneb maailm, muutub ka inimeste olemus, taju, väärtused, psühholoogia ja psüühika. Vaimne heaolu on õnneliku inimese vundament. Ilma sisemise selguse ja sisemise korrata on inimene kaos ja kogeb elu tumedates toonides.
Muutuvas maailmas peavad kohanema paratamatult ka vaimse tervise toetamise meetodid. Pikad vestlused ja aastate pikkune eneseanalüüs ei pruugi olla enam kõigile sobivad vaimse heaolu taastamise meetodid, kuigi on tõhusad profülaktilisel eesmärgil, et avastada järjepidevalt uusi seoseid ja hoida psüühilist paindlikkust. Inimene, kes on tõsises hädas ja on lootust kaotamas soovib enamasti praktilisi lahendusi, midagi koheselt rakendatavat, mis tooks tulemusi ning õpetaks teda oma elu edukalt ja õnnelikult juhtima.
Elame maailmas, kus ratsionaalne ja tunnetuslik teevad järjest enam koostööd – kahe maailma tugevused kohtuvad ja saavad luua uue tervikliku tasandi. Reflektiiv-integratiivne metoodika (edaspidi RI metoodika) on ainulaadne maailmas, mis annab abivajajale võimaluse õppida selgeks praktilised meetodid, et end ise aidata. RI metoodikas on vaimne ja hingeline ning praktiline ja ratsionaalne tugevalt tasakaalustatud, loomaks kestvaid muutuseid.
Reflektiiv-integratiivne metoodika (edaspidi RI) on mitmekülgne käsitlus inimeseks olemisest, mis hõlmab süsteemset psühholoogiliste harjutuste kompleksi ja praktilist õpetust nende kasutamiseks. RI metoodika on integreeritud praktikate raamistik, mis põhineb juba olemasolevate, teaduslikult põhjendatud meetodite kombineerimisel ning Maria Baydari praktilise töö käigus kujunenud enesejuhtimise harjutustest. RI metoodika mõju sõltub eesmärgipüstitusest, teadlikult valitud ja kohandatud protsessi komponentidest ja tulemuste hindamisest. Nagu igas integreeritud lähenemises, seisneb tõsiseltvõetavus läbipaistvas metoodikas, mõõdetavates tulemustes ning professionaalses eetikas. RI metoodika järgi töötavaid praktikuid nimetatakse psühhotehnikuteks.
RI metoodika on psühhokorrektiivne, terviklik ja integreeriv psühholoogiline lähenemine, mis põhineb mitme erineva mõjustamismudeli ja sekkumisviisi süsteemsel kombineerimisel. See ei kujuta endast kindlat teraapiakoolkonda, vaid on mitmekihiline raamistik, mille eesmärk on psüühiliste protsesside ja käitumismustrite korrigeerimine, arvestades inimese unikaalsust, arenguvajadusi ja keskkondlikke mõjutusi. RI metoodika ei sekku psühhopatoloogiasse – võimaliku psüühikahäire kahtluse korral suunatakse klient edasi vastava valdkonna spetsialisti juurde.
Mis on psühhokorrektsioon?
Psühhokorrektsioon on mitmesuguseid tehnikaid ja lähenemisi koondav termin, mitte üks kindel teraapiakoolkond. See on eesmärgipõhine töö psüühiliste protsesside ja käitumise parandamiseks. Vdovenko defineerib psühhokorrektsiooni järgmiselt: „Psühhokorrektsioon on psühholoogiliste võtete kogum, mida psühholoog kasutab psüühiliselt terve inimese psüühika või käitumise puuduste korrigeerimiseks; see on süsteem meetmetest, mis on suunatud psühhika või inimkäitumise puudujääkide parandamisele erivahenditega psühholoogilise mõju kaudu.“ (Vdovenko et al., 2022)
Millel RI metoodika põhineb?
RI harjutused baseeruvad süsteemsetel enesereflektsiooni, eneseintegratsiooni harjutustel ja küsimusmõtlemisel (Paul & Elder, 2016), mille käigus õpetab RI psühhotehnik klienti küsima endalt edasiviivaid ja planeeritud muutuseid esilekutsuvaid küsimusi. RI harjutuste käigus töötab klient läbi oma elu erinevaid tahke ja oma psüühilisi negatiivseid seoseid ning treenib need harjutuste kaudu ringi tervislikeks seosteks.
RI metoodikas kasutatakse mitmeid vastastikku toetavaid meetodeid, mille kaudu toetatakse inimese eneseregulatsiooni, neuropsühholoogilist tasakaalu ja isiklikku tähenduse loomist. Küsimusmõtlemise kaudu suunatakse kliendi tähelepanu mitte pelgalt probleemile, vaid võimalustele – „Kuidas ma saaksin teisiti mõelda/tunda/tegutseda?“ See aitab kaasa tegevusvõimekuse kasvule, eesmärgipärasele tegutsemisele ning psüühiliste mustrite ümberstruktureerimisele.
Olulised baaskomponendid RI psühhotehnoloogias on järgmised:
-
Kirjalik töö ja refleksioon – enamus RI harjutusi tehakse kirjalikult, et kaasata kõrgema tasandi kognitiivsed protsessid, toetada tähenduse loomist ning aktiveerida eneseteadlikkust (Pennebaker & Smyth, 2016).
-
Kogemuslik ümberkirjutamine – tuginedes Bandura (1977) sotsiaalkognitiivsele teooriale, aitavad RI metoodika harjutused kogemuslikult rekonstrueerida ja muuta negatiivseid uskumusi ja seoseid uue tähenduse kaudu.
-
Mudelõpe – õppimine teiste kogemuste kaudu, sh psühhotehniku, eeskujude või grupiliikmete modelleerimine, aitab klientidel kujundada uusi toimetulekupõhimõtteid ja -oskusi (Bandura, 1986).
-
Psühhosüntees – RI keskne meetod inimese sisekonfliktide ja arengupotentsiaali intregeerimiseks, mis käsitleb isiksust kui mitmetasandilist ja transformeeruvat süsteemi (Assagioli, 1965).
-
Küsimusmõtlemine – RI keskne meetod, mille kaudu klient õpib esitama endale struktureeritud, eneseregulatsiooni ja tähenduse loomist toetavaid küsimusi. See meetod põhineb metakognitiivsel refleksioonil ning tugineb sarnastele protsessidele nagu Socratic Questioning ja Cognitive Restructuring (Beck, 2011; Forjan-Parga, 2011)
-
Kogemusliku vältimise teooria – RI metoodika aitab tuvastada ja muuta vältimiskäitumisi, mis tekivad seoses valulike sisemiste kogemustega (nt häbi, hirm, viha). Harjutused suunavad klienti kogemusliku vältimise asemel neid tundeid teadvustama, aktsepteerima ja transformeerima, et taastada psüühiline paindlikkus ja autentsus.
-
Teadvelolekul põhinev aktsepteerimine (mindful accpetance) – RI praktikas kasutatakse teadvelolekut ja hinnanguteta aktsepteerimist, et inimene saaks kontakti oma sisemiste kogemustega ilma nende allasurumise või vältimiseta. See loob aluse eneseintegratsiooniks, kuna võimaldab teadlikult ja kaastundlikult kohata ka neid sisemisi osi, mida inimene on varem tagasi lükanud.
-
Multimodaalne teraapia (Lazarus) – RI metoodika toetub multimodaalsele printsiibile, et inimene on tervik, keda mõjutavad samaaegselt erinevad tasandid: mõtted, tunded, kujutlused, keha, suhted ja väärtused. RI harjutused on üles ehitatud nii, et need töötavad korraga mitmel neist tasanditest, võimaldades süsteemset ja püsivat muutust.
-
Varjuteooria ja varjutöö – tuginedes Carl Jungi (1959) varju kontseptsioonile, käsitletakse mitteteadvustatud psüühikasisu integreerimist isiksuse terviklikkuse saavutamiseks Maria Baydari ja Debbie Fordi väljatöötatud varjutöö harjutuste kaudu.
Teaduslik taust ja lähtekohad
RI metoodika seostub tugevalt Arnold Lazaruse praktikaga Multimodal Therapy (1976), mis rõhutab, et inimese toimimist mõjutavad seitse peamist modaalsust: käitumine, tunnetus, kujutlus, afekt, somaatilised protsessid, isiklikud suhted ja vaimsus. Lazaruse mudel (nagu ka RI metoodika) eeldab, et psühhoteraapiline töö peab haarama neid kõiki, et saavutada püsiv ja tõhus tulemus. RI metoodika lisab Lazaruse seitsmele modaalsusele juurde enesega suhte, psüühika varjuaspekti ja igapäevase enesejuhtimise. RI metoodika seob Multimodaalse teraapia ideed psühhokorrektsioonilise lähenemisega, mida kasutatakse eriti haridus- ja arengukontekstis ning mille eesmärk on parandada kognitiivseid, emotsionaalseid ja sotsiaalseid oskusi – sageli just mittepatoloogilisel viisil. Samuti ammutab RI metoodika ainest psühhosünteesist (Assagioli, 1965), mis keskendub isiksuse eri osade integreerimisele ja sisemise potentsiaali avardamisele, ning sotsiaalkognitiivsest teooriast (Bandura, 1977; 1986), mis toetab enesetõhususe arengut, mudelõppe ja kogemusliku ümberõppe tähtsust.
Üheks oluliseks baaslähenemiseks RI metoodikas on negatiivsete sisemiste kogemuste teadvustamine ja integreerimine teadvelolekul põhineva aktsepteerimise (mindful acceptance) kaudu. See tähendab teadlikku ja hinnanguvaba tähelepanu suunamist sisemistele kogemustele – sealhulgas ebameeldivatele tunnetele, mõtetele ja impulssidele – ilma et neid püütaks vältida, maha suruda või kohe muuta (Bishop et al., 2004). Mitmed uuringud on näidanud, et aktsepteeriv hoiak oma kogemuste suhtes ennustab madalamat tajutud stressi ja suuremat psühholoogilist paindlikkust. Aktsepteerimine võimaldab inimestel kogeda emotsioone, mõtteid ja kehalisi reaktsioone ilma automaatse vastupanuta, mis on oluline samm eneseintegreerimise protsessis. Näiteks leidsid Borlini jt (2018) eksperimentaaluuringus, et teadvelolekul põhinev aktsepteerimine vähendas emotsionaalset distressi ja sümpaatilist reaktiivsust. Samuti toob Dixon jt (2020) välja, et emotsioonide aktsepteerimine on seotud laiema tähelepanu haarde ja globaalsemalt integreeritud ajutegevusega, mis toetab paremat metakognitiivset teadlikkust ja kognitiivset kontrolli.
RI metoodika aitab praktiseerijal tuvastada kogemuslikku vältimist, mis (experiential avoidance) viitab tendentsile vältida sisemisi kogemusi, mis on afektiivselt negatiivsed või ähvardavad minapildi sidusust (Hayes et al., 1996). Sellist vältimist on seostatud mitmete psühhopatoloogiliste sümptomite ja vähenenud psühholoogilise paindlikkusega (Kashdan & Rottenberg, 2010; Levin et al., 2012), seega on vältimatult oluline tegeleda justnimelt negatiivselt hinnatud kogemuste integratsiooni ja teadliku aktsepteerimisega.
Reflektiiv-Integratiivse (RI) metoodika harjutused aitavad inimestel oma sisemisi abstraktseid seoseid struktureeritult lahti mõtestada ning tõlkida need konkreetseteks tunnetuslikeks ja käitumuslikeks valikuteks. See loob selguse ja suurendab teadlikkust oma toimimisloogikast, võimaldades enesejuhtimist teadlikumal ja eesmärgipärasemal viisil. Robin Vallacheri ja Daniel Wegneri tegevuse identifitseerimise teooria (Action Identification Theory, 1985) kohaselt on keerulistes või pingelistes olukordades kasulik keskenduda pigem konkreetsele ja praktilisele tegevusviisile kui liiga abstraktsele enesetõlgendusele. Abstraktsed mõttetasandid võivad küll pakkuda laiemat tähendust, kuid stressiolukorras kipuvad need suurendama ebakindlust ja kognitiivset hajuvust. Lisaks toetuvad RI metoodika põhimõtted Mark Leary (2007) käsitlusele eneserefleksioonist kui isiksuse laiendamise ja tähenduse loomise vahendist. Leary toob välja, et reflektiivne enesevaatlus ei peaks keskenduma pelgalt vigade otsimisele, vaid peaks toetama eneselaienduse (self-expansion) ja enesetõhususe (self-enhancement) protsesse – mis on ka RI praktika tuum. Harjutuste käigus saab inimene liikuda sügavama enesemõistmise, sisemiste ressursside aktiveerimise ning tähenduslike muutuste suunas.
Käsitlusviisid ja rakenduspraktika
Inimese psüühika ei toimi üheainsa mehhanismina – see on süsteemne, dünaamiline ja paljuski keskkonnasituatsioonist sõltuv. Reflektiiv-integratiivne lähenemine võimaldab:
-
töötada samaaegselt erinevate psüühiliste tasanditega praktiliselt (käitumine, mõtted, tunded, keha);
-
kohandada sekkumist kliendi profiili järgi, võimendades neid tööviise, mis tema puhul kõige tõhusamad;
-
anda kliendile vastavalt tema eesmärgipüstitusele enesejuhtimise harjutusi vastuvõttude vahepealseks ajaks, ettoetada tema iseseisvat arengut, kinnistada vastuvõtul saadud taipamisi ning soodustada uute käitumis- ja mõtlemismustrite juurdumist igapäevaelus;
-
ühendada tõenduspõhiseid ja kogemuslikke tööviise terviklikuks praktikaks.
Milline näeb välja reflektiiv-intekratiivne psühhokorrektsiooni protsess?
Esimesel vastuvõtul tutvub RI psühhotehnik kliendi seisundiga, uurib tema väljakutsete ja koostöö eesmärkide kohta. Koos uuritakse sügavamaid mustreid ja psüühilisi seoseid, sisemisi takistusi ja ressursse ning seatakse uued toetavad eesmärgid. Iga vastuvõtu lõpuks annab psühhotehnik kliendile vastavalt tema probleemile ja seatud eesmärgile kohandatud RI metoodika spetsiifilised enesejuhtimise ja eneseregulatsiooni harjutused, mida teha nädala või kahe nädala vältel kuni järgmise kohtumiseni. RI psühhokorrektsiooni kõige tähtsam roll on kliendil endal. Et võtta vastutus oma vaimse tervise, heaolu ja elu juhtimise eest, tuleb tal täita kavandatud harjutusi ja vahe-eesmärke. RI psühhotehnik toetab ja juhendab terve protsessi vältel ning aitab läbi peegelduste ja küsimuste lahti mõtestada sügavamaid teadvustamata mustreid ja seoseid ning ka inimeses peituvat potentsiaali.
Milliste teemadega võib leida abi ja toetust RI metoodikast?
-
Ärevuse seisundid ja paanika
-
Depressiooni seisundid
-
Läbipõlemine, pikalt kestnud stress ja pinge
-
Enesearmastus
-
Eneseväärtustamine
-
Suhete tervendamine nii teiste kui iseendaga
-
Sisemise potentsiaali leidmine
-
Lapsepõlve traumadest tekkinud emotsionaalsete takistuste eemaldamine
-
Elujõu ja motivatsiooni taastamine
-
Vaimne tasakaalutus, emotsionaalne ebastabiilsus
-
Elurõõmu ja elutahte taastamine
-
Oma tee leidmine
-
Lein
-
Sõltuvused
-
Hirmud
-
Soov õppida ennast ja oma elu maksimaalselt edukalt juhtima
-
Soov saavutada kindel eesmärk, leida ja võimestada oma sisemaailma ressursse
RI metoodika toetab igasugust enesega töö protsessi ega vastandu ühegi teraapia või psühholoogilise abi teenusega.
Kui tunned, et vajad personaalset tuge oma kogemuses, on Maria Baydar ning tema koolitatud psühhotehnikud sinu jaoks olemas!
Broneeri aeg vastuvõtule siin: https://mariabaydar.com/kontakt/
Tule õppima: https://www.psyhhotehnoloogia.ee/õppekava
Viited:
· Assagioli, R. (1965). Psychosynthesis. Viking Press.
· Bandura, A. (1977). Social Learning Theory. Prentice Hall.
· Bandura, A., & National Inst of Mental Health. (1986). Social foundations of thought and action: A social cognitive theory. Prentice-Hall, Inc.
· Borlini, R., Benetka, G., Brighetti, G., Caselli, G., Caletti, E., Redaelli, C. A., Ruggiero, G. M., Sarracino, D., & Sassaroli, S. (2018). An investigation of sequencing effects in combining cognitive questioning and mindful acceptance. Journal of Cognitive Psychotherapy. https://doi.org/10.1007/s10942-018-0312-8
· Bishop, S. R., Lau, M., Shapiro, S., Carlson, L., Anderson, N. D., Carmody, J., … & Devins, G. (2004). Mindfulness: A proposed operational definition. Clinical Psychology: Science and Practice, 11(3), 230–241. https://doi.org/10.1093/clipsy.bph077
· Beck, A. T., & Dozois, D. J. A. (2011). Cognitive therapy: Current status and future directions. Annual Review of Medicine, 62, 397–409.
· Dixon, M. L., Girn, M., & Christoff, K. (2020). Brain network organization during mindful acceptance of emotions. https://doi.org/10.1101/2020.03.31.018697.
· Froján‑Parga, M. X., Calero‑Elvira, A. & Montaño‑Fidalgo, M. (2011) – Study of the Socratic Method during cognitive restructuring. Clinical Psychology & Psychotherapy, 18(2):110–123.
· Hayes, S. C., Luoma, J. B., Bond, F. W., Masuda, A., & Lillis, J. (2006). Acceptance and Commitment Therapy: Model, processes and outcomes. Behaviour Research and Therapy, 44(1), 1–25. https://doi.org/10.1016/j.brat.2005.06.006
· Kashdan, T. B., & Rottenberg, J. (2010). Psychological flexibility as a fundamental aspect of health. Clinical Psychology Review, 30(7), 865–878. https://doi.org/10.1016/j.cpr.2010.03.001
· Lazarus, A. A. (1976). Multimodal Behavior Therapy. Springer.
· Lazarus, A. A. (1997). Brief but comprehensive psychotherapy: The multimodal way. Springer Publishing Co.
· Levin, M.E., Hildebrandt, M.J., Lillis, J. & Hayes, S.C., The Impact of Treatment Components Suggested by the Psychological Flexibility Model: A Meta-Analysis of Laboratory-Based Component Studies. Behavior Therapy (2012), doi: 10.1016/j.beth.2012.05.00
· Leary, M. R. (2007). Motivational and emotional aspects of the self. Annual Review of Psychology, 58, 317–344. https://doi.org/10.1146/annurev.psych.58.110405.085658
· Jung, C. G. (1959). Aion: Researches into the Phenomenology of the Self. Princeton University Press.
· Pennebaker, J. W., & Smyth, J. M. (2016). Opening Up by Writing It Down. Guilford Press.
· Paul, R., & Elder, L. (2016). The Thinker’s Guide to the Art of Socratic Questioning. Foundation for Critical Thinking.
· Vallacher, R. R., & Wegner, D. M. (2012). Action Identification Theory. https://doi.org/10.4135/9781446249215.n17
